|
|
 |
|
Sood
Sood on ökosüsteemid, kus teatud osa elusorganismide poolt päikeseenergia arvel loodud orgaanilisest ainest jääb lagunemata ja ladestub turbana ning taimkattel puudub turba olemasolu tõttu side mineraalse pinnasega. Kui turbakiht on liigniisketes nõgudes juba tekkinud, kuid see on nii õhuke, et taimede juured ulatuvad läbi turba mineraalpinnasesse, siis selliseid alasid nimetatakse soostunuiks. Kui aga turba pidev moodustumine katkeb hävib ka soo kui ökosüsteem.
Turba tekke kiirus sõltub taimede lagunemise kiirusest. Kergesti lagunevad sõnajalad, osjad; keskmiselt lagunevad tarnad, villpead; kõige aeglasemalt lagunevad turbasamblad ja puhmad (kanarbik, leesikas, sookail).
Sood tekivad peamiselt soostumisprotsessi tulemusel. Soostumist tingivad veere˛iimi hälbed: sademetena tuleb maapinnale vett juurde rohkem, kui sealt jõuab ära aurata või ära voolata, mistõttu pinnas küllastub veest ning alguse saab sootaimede vohamine. Viimane omakorda soodustav vee püsimajäämist.
Et soodes on enamasti liigniiske, siis suudavad seal kasvada vaid niiskuslembesed taimed. Sootaimede kasvu pidurdab vee vähene liikuvus ja õhuvaegus.
Kuna Eestis on olnud tingimused soode arenguks soodsad, siis on kujunenud suur soode mitmekesisus. Eestis on soodega kaetud umbes 1/5 maismaast, sellest 40% on rabade all. Soid võib jaotada nende arenguastme järgi madal- ja siirdesooks ning rabaks.
Artiklid
Ramsari konventsioon
Soo arengu kolm astet
Eesti soode virtuaalmaailm
Soode säästliku kasutamise ja kaitsekorralduse globaalne tegevuskava
|
