|
|
 |
|
Umbrohustud ja ruderaaltaimestik
Tugeva inimmõjuga paigad, nagu teeservad, aiaääred, kaevanduste puistangud, kruusaaugud, raudtee- ja sillamulded, aiad ja põllud ning nende söödid, on omapärase taimestikuga. Kõikjal, kus looduslik taimkate on inimese poolt hävitatud ja maapind paljandatud, hakkab see tasapisi uuesti taimedega kattuma. Esimesena saabuvad sellistesse paikadesse kasvama üheaastased tulnuktaimed, mille levised on võimelised tuulega kaugele kanduma. Sellisteks taimedeks on näiteks paiseleht, võilill ja ohakad.
Kui esimeste asukate elutegevuse tagajärjel on mõnevõrra huumust tekkinud, ilmuvad mitmeaastased taimed, mis eelistavad algselt konkurentsivaba kasvukohta. Kui inimene oluliselt vahele ei sega, siis kujuneb neis paigus kasvukohale vastav taimkate.
Suure tallamiskoormusega kohtadega on kohastunud mitmed õuetaimed, nagu näiteks hanijalg, linnurohi ja lõhnav kummel.
Karjääride ja puistangute taimestumine, juhul kui sinna ei ole istutatud metsa, toimub aeglaselt, sest üheaastaste ruderaaltaimede kasv on esimestel aastatel seal kuivuse tõttu vilets. Mitmeaastased taimed ilmuvad sinna alles siis, kui kividevahelistesse pragudesse on kogunenud teataval määral huumust. See protsess võib kesta seitse kuni kaheksa aastat.
Põldude umbrohud on sageli seotud põllukultuuridega, kellega koos nad kasvavad. Hoolika umbrohutõrje tagajärjel on sellised taimed (nt harilik äiakas, rukkilill, põld-varesjalg jt) tänapäeval aga peaaegu kadunud. Seevastu on mitmed taimed (nt võõrkakar, harilik tõlkjas) levinud prahipaikadest põldudel ja aedades ning seal umbrohtudeks kujunenud.
|
