Sirtsi looduskaitseala

Sirtsi (ka Sirtsu) soo võeti kaitse alla 1981. aastal kui üks soo 30-st loodud sookaitsealast. 2001. aasta 11. detsembril uue kaitsekorra kinnitamisel liideti endised kaitsealad (Sirtsi sookaitseala, pruunkarude reservaat ja must-toonekure kaitseala) ning mitmed kaitstavate liikide elupaigad üheks Sirtsi looduskaitsealaks, kogupindalaga 4525 ha.

Loode-kagusuunaline soodeahel on paiguti väga laukarikas

Sirtsi looduskaitseala on loodud teaduslikel, marjamajanduslikel, keskkonnakaitselistel ja veemajanduslikel kaalutlustel. Soo on seotud ka paljude Kalevipoja ja teiste muistenditega. Enne raudtee ehitamist 1870. aastal läbis sood Kesk-Eesti - Peterburi talitee, nn. Virutee, mis on tajutav tänaseni. Sellel liikluse avamine oli ümberkaudsetele mõisnikele igasügiseseks rituaalseks sündmuseks.

Asukoha skeem

Sirtsi looduskaitseala paikneb Virumaa südames, Ida- ja Lääne-Virumaa piiril. Põhiosa looduskaitsealast moodustabki Sirtsi soo(stik), mis on tekkinud jääjärvelise nõo soostumise tagajärjel. See on loode-kagusuunaline soodeahel, milles esineb rohkesti väiksemaid ja suuremaid laukaid ning älveid. Lagesood on kaitsealal umbes 1370 ha. Sirtsi soo ümbruses leidub loodusmetsi, mis pakuvad elupaika paljudele inimpelglikele liikidele.

Lagesood hõlmavad rohkem kui veerandi kaitsealast

Tulenevalt kaitsealal esinevate liikide elupaiganõudlusest on looduskaitseala jagatud 14 vööndiks. Sirtsi soo, Kotinuka, Kaanisoo, Kerissaare ja Jalastu sihtkaitsevööndid on loodud eesmärgiga tagada looduse areng loodusliku protsessina. Loodusvarade, nagu puidu, turba ja maavarade kasutamist siin ei toimu. Samas ei keelata murakate ja jõhvikate poolest tuntud marjasoos ja ka kaitseala teistes osades seente ja marjade korjamist.

Rihula, Pohlaaru, Vankrikasti, Ruunassaare, Lümatu ja Sae sihtkaitsevööndites elavad liigid (näiteks metsis) vajavad teatud liigilise koosseisu, vanuse ja tihedusega metsi. Et seda tagada ning kaitsealale jäävate metsakultuuride ilmet looduslikumaks muuta, peab inimene selleks kaasa aitama. Seltsi, Kangialuse ja Udriku piiranguvööndite eesmärgiks on Sirtsi soo servaalal ökoloogilise puhvri moodustamine.

Sirtsi sood ümbritsevates metsades elab Eesti kõige elujõulisem I kategooria kaitsealuse liigi lendorava asurkond. Looduskaitsealal on teada 9 lendorava esinemispiirkonda, neist kaks on ühtlasi ka riiklikud seirealad. Siinsetes haavikutes on hinnatud lendorava asustustiheduseks kuni 0.8 paari sobiva metsa hektari kohta.

Teistest I kategooria kaitsealustest liikidest pesitsevad kaitsealal kaljukotkas, väike konnakotkas ja must-toonekurg. Sirtsi soo ja selle ümbruse metsades esineb arvukalt ka metsiseid (II kategooria). Looduskaitsealal paikneb 8 metsise mängupaika. Sirtsi soo ümbruses liikudes võib sageli leida karu, hundi ja ilvese jälgi. Karusid on siinkandis alati olnud, ka siis, kui nende arv oli möödunud sajandi alguses ja keskpaigas kahanenud vaid kümnekonna isendini. Seetõttu loodigi 1976. aastal siia üks kahest pruunkarude reservaadist.

Karusid on sirtsis kaitstud juba 1976.aastast

Kaitseala taimestiku kohta põhjalikumat inventuuri ei ole tehtud. Kõikides sihtkaitsevööndites leiame loodusmetsi, mida on esile toodud nii ELF-i põlismetsa inventuuri kui ka metsakaitsealade võrgustiku projekti aruannetes. Kaitstavatest taimeliikidest on märkmeid villtulika ja väike-käopõlle esinemisest, paljudes kohtades kasvab näsiniin.

Kuna kaitseala asub suurematest teedest eemal ja seal elab küllaltki palju erinevaid inimpelglikke linnuliike, ei ole lindude mängu- ja pesitsusaegadel suurte gruppidega kaitseala külastamine soovitav. Seetõttu ei ole ka plaanis kaitsealale rajada õpperadu ega lõkkeplatse. Kaitse-eeskirjaga on inimeste viibimine, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel ning kaitseala valitseja nõusolekul teadusalastel välitöödel, keelatud Kotinuka sihtkaitsevööndis 15. veebruarist 31. juulini ja Kerissaare sihtkaitsevööndis 1. märtsist 31. augustini. Selleks, et näha näiteks metsist, ei ole tarvis sugugi neid mänguplatsile segama minna, vaid neid saab sageli vaadelda kruusateedel, kui nad tulevad sinna liiva ja kivikesi nokkima ning teepervele liivavanne võtma.

Sirtsi looduskaitseala sobib matkajatele, kes üksindust otsivad ning soovivad tutvuda loodusmaastiku saladustega. Kõigi kaitsealaga seotud küsimuste ja probleemidega on soovitav pöörduda kas Ida- või Lääne-Virumaa keskkonnateenistuse poole, kes selle kaitseala kaitset korraldavad. Sirtsi looduskaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 2001, 97, 616).

Teemakohane soovitatav kirjandus
Aaviksoo, K., Kadarik, H., Masing, V., 1997. Kaug- ja lähivõtted 30 Eesti soost, Tln.
Kink, H., Andresmaa, M., Orru, M., 1998. Eesti soode hüdrogeoloogia, Tln.
Orru, M., 1995. Eesti turbasood. Teatmik. Eesti Geoloogiakeskus, Tln.
Valk, U. (koost.), 1988. Eesti sood. Valgus, Tln.

Uudo Timm